Täna on siis Teisipäev, on sügis ja Mirjamil on jälle must masnedus kaelas. Ma nii lootsin, et see sügis seda ei tule, aga nagu näha siis see tõhk otsustas ikka välja ilmuda. Enesetunne on hetkel nii enam vähem -100 millegagi...Ok, nii hull ka vist ei ole, aga ega sealt palju puudu ka ei jää. Ma lihtsalt ei oska enam, ei oska eldada, ega olla, ma ei oska isegi enam midagi teha või öelda. Ajan mõtetut loba millest 99. 9% ise ka aru ei saa. Elu on nõme! Täna keerasin jälle ära, nagu mul maseka korral tavaks on. Bussi oodates hakkasin tantsima, ja vähe mitte normaalselt. Tunnen kaasa kõikidele inimestele, kes minust selle 20 min jooksul mööda läksid sest see tantsimine mida nad nägid, oli ikka väga jube. Vähemalt sain nüüd selgust et
Ja veel. On 2 võimalust. Kas mina ei oska inimestest hoolida, või teised inimesed kasutavad mind lihtsalt ära ja mängivad minuga. Ma kaldun arvama esimese varjandi poole, aga ka teine pole välistatud. Ma ei saa enam teistest inimestest aru ja ammugi ei saa ma aru enam iseendast. Peab vist jälle iseenda avastamisretkele minema, kui ainult viitsiks. Silmade all on jubedad tumedad poolkuukaared. Näen välja nagu mingi freek, ja siis pole ime, et mind imelikult vaatatakse.
Kirjutaks, veel ja veel ja veel, aga ma ei viitsi, lähen voodisse ja mõtlen oma musti mõtteid edasi. Seniks aga olge teie kõik tublid, kes te mu väikest blogi viitsite lugeda ja palju päikest teie kõigi ellu!
Cause
You
Can
Bandage
The Demage,
But
You
Never
Really
Can
Fix A Heart!
By.
mul on ka selliseid hetki olnud.. ma mõtlen just seda tänaval tantsimist, kui suur mase on.. ma kipun masenduse ajal kõigega liialdama..:S aga ükskord tuleb jälle ilus päev ning see hoiab mind edasi astumas:)
ReplyDelete