Jaaniussid Bussis:)

Elu on nagu väikese lapse särk, lihtne ja sitane.

Täna oli rämedalt väsitav päev. Pildistamine oli ka. Me Katiga lootsime, et nüüd on see hetk saabunud, et me saame normaalsed pildid.....aga eih nii ei läinud apsull mitte see värk. Minu põskedesse oleks nagu ohtralt silikooni sisse pumbatud... jahm, jäin pildile nagu punnpõskne darakan. Tulgu mulle veel keegi ütlema, et ma sinna Eesti otsib Supermodelli läheksin, ise ei oskagi kõige normaalsemat naeratavat pilti teha..lihtsalt jube. Tänane laulukoor oli ka päris jube...laulsime siis koos bändiga juba...ei oskagi arvata, kas oli hea või jube. Siuke vahepeale vist:). Siis laulsime veel segakooriga oma laulu, ja siis hakkasime uuesti teisi laule harjutama, rahvast ei olnudki aga meie pidime ikka harjutama, mul viskas kopa ette ja tulin tulema. Ma tean jh, et olen vigiseja aga ma ei ole nii pro et suudaksin 2 tundi järjest lõõritada. Hiljem siis passisime bussikas, ostsin mingeid kalamarja maitselisi krõpsutaolisi asju, mis enamikul ajas südame pahaks. Ma isegi ei suutnud kõike ära süüa...peab tunnistama, et päris vastikud olid jh. Siis bussis käis mini hullem jaanisiimude, jaanimartide või krt mina ka ei mäleta, mis nende nimi oli...igatahes mingi teema nendega oli. Taavi oli lausa nii sissevõetud nendest ussikestest, et ei teadnud, millisest aknaaugust neid vaadata:)

   Ja tänase blogi lõpetan sellise mõttega et talv võiks juba tulla, tegelt tahaks lund ainult:D

Aaa ja muideks seda ka veel, et olen inka sõnu õppind juba tundaega ja noo vähemalt 10 sõna ikka ei oska veel kirjutada.:D(see oli see kõige tähtsam informatsioon:))

   Aga nüüd on tõesti kõik:)

BY_BY