Homme algab kool. Alles lõppes kool ja nüüd jälle algab. Imelik, kuidas aeg ikka lendab. See oleks nagu eile olnud, kui ma läksin 1.klassi ja nüüd on juba 10. Uus kool, uued inimesed ja uued sõbrad. Imelik on mõelda, et ma ei lähegi homme enam sinna väikesesse koolikesse, kus on järelejäänud vaid peotäis inimesi. 9 aastat iga 1. september olen ma samast uksest sisse asutnud ja nüüd äkki ma pean avama oma elus uue ukse uude ellu. Muutused on vältimatud ja vajalikud. Vahetevahel mõtlen, et tahaksin jälle see sama väike laps olla, kes mängis liivakastis ja ei pidanud mitte millegipärast muretsema. Elu oli sama värviline ja sama rõõmus nagu vikerkaar. Aga kui suureks kasvad, siis hakkad asjadest rohkem aru saama, ja sellega kaasnevad ka mured ja mustad ning sombused päevad meie elus. Aga pimedus ei kesta igavesti, kunagi on see päev, kus päike hakkab jälle paistma ja elu on sama ilus nagu oli liivakastis mängides.Vott sellised on mu mõtted praegu. Ja kohe üldse ei ole mingit koolimineku tunnet peal. Ma ei tea küll miks, aga nii see on. Loodab, et homme on vähe ilusam ilm, aga neid ilmatädikesi kuulates, siis on vist küll siuke tunne, et tuleb sama vihmane päev nagu täna, aga lootus surub viimasena!:)
Ma loodan ainult, et ma tegin õige valiku..
Päikest teile kõigile! :)
By.
No comments:
Post a Comment